Traditsioonilise seebi keetmine toimub taluõuel ning erineb tänapäeval tehtavast külmseebist.
Protsess näeb välja järgmine: tükeldame kirvega sea lahtise ehk ploomirasva, ajame potis keema, lisame seebikivi ja keedame seebi valmis. Saame kollakasvalge seebi. Võime kuni pool vormi täis valada, lisame vaigu või tõrva. Tõrvaseebi saab kohe valgele peale valada, vaiku on vaja tunnike keeta ja läbi sõela vormi villida. Kuna tõrva oskab pea igaüks valada, soovitan valida vaigu kui sõltumatu lisandi, mida kogume lähimetsast. Alati on neid, kes jääks tuld valvama ja neid, kes vaiku koguvad. Kui vaiku saab palju, palun ülejäägi endale ning pakun vastutasuks ka vaigusalvi keetmise samal ajal.
Seebiks saab searasv, kuna naabruskonnas jääb seda lihtsalt üle kuid kindlasti ka traditsiooni ja hinna pärast. (Omal ajal oli rasv, seega seep väga kõrges hinnas, tänapäeval keedame seepi tegelikult kõrge väärtusega toidust.) Võime keeta nii valget seepi kui lisada nahaprobleeme ennetavaid lisandeid nagu Rikka Ivvani talus aetud männitõrva kui eelnevalt tunni jooksul kogutud kuusevaiku. Toime on neil sama, lõhn väga erinev. Tõrvaseep lõhnab tugevalt suusavabriku järgi, vaiguseep on õrna laanemetsa lõhnaga. Kumbki lõhn nahale püsima ei jää. Mõlema seebiga saab pesta kõike: kaminaklaasist titemähkmeteni. Pead pesta kuni krudiseb ning jahedasse loputusvette lisada sorts õunaäädikat. Peseb edukalt maha ka juuksevärvi. Kes kasutavad, need kiidavad.
Vaigusalv on traditsiooniline mädaeemaldaja nahahaavade ümbert. Inimestelt on tulnud tagasisidet ka sääsepeletuseks, kõvade korpade pehmendamiseks, psoriaasi leevenduseks, huulepalsamiks, saapamäärdeks, eriti kuiva naha hooldusel, hemarroidivalu korral.
Seebikeetmiseni!
Palun võta kaasa pooleliitrine alumiiniumivaba tetrapakend.
Mu õue peal võib olla tuuline, õiged riided selga!
